Läbi Fibami tegemiste puutume kokku paljude toredate naistega ning neil kõigil on oma lugu.
Võistlustelt ja trennidest leidsin ma palju uusi tuttavaid, kes kõik mulle kaasa elasid. Spordirajal ei heida keegi sulle ette, kui oled paks, vaid pigem vaadatakse imetlusega: nii tubli, et püüab ja tegeleb endaga. Ja tegelesin tõesti endaga palju. Jälgisin toitumist ja tegin igal võimalusel trenni. Mis aga ei vähenenud, olid kilod. Samas mingid muutused siiski kehas olid, kuna iga kuuga oli lihtsam trenni teha ja eks osa rasva ikka ka lihasega asendus. Aga kahjuks mitte nii palju, et seda kaaluga oleks saanud tuvastada.
Igaüks vajab spordi- ja vabaajariided, mis arvestavad kehatüübi ja pikkusega
Rattaspordiga tegeledes oli üks raskemaid asju leida endale sobivaid riideid. Tegelikult oli päris masendav, kui pidid tiimiriided tellima 3XL või lausa 4XL suuruses. Tavapoodides oli olukord veel hullem. Ega ka tavariideid oli sel ajal väga raske leida. Kaubanduses olid üksikud firmad, kes tõid maale suuremaid numbreid ja muidugi väga kalli hinnaga. Üks jama oli veel see, et ma ei olnud lihtsalt paks, vaid ka pikk. See tegi pükste leidmise pea võimatuks – kui mingi sobiva mudeli leidsin, siis ostsin neid kohe mitu, sest teadsin, et järgmiseid sobivaid ei pruugi ma niipea leida.
Mingil hetkel otsustasin proovida väga madala kalorsusega dieeti (800kcal päevas) ja tegin lisaks trenni. See aeg juhtus olema perioodil, kus vahetasin töökohta ja sain olla kodune. Ma kardan, et kui ma oleksin tööl käinud, siis ma ei oleks seda suutnud. Sellel perioodil nägi mu päeva kava välja selline: ärkasin, koostasin päevamenüü, käisin poes, kokkasin ja sõin ning iga 15 minuti tagant jõin vett. Ehk siis päev otsa tegelesin toitumisega. Kahe kuuga kaotasin 22 kg ja sain kaalule üle pika aja ette kahekohalise numbri. Sellises kaalus oli kohe tunduvalt parem sporti teha ja võistelda. Ka sõbrad nägid erinevust ja kiitsid. Kaalunumber püsis umbes neli aastat, aga see ei tulnud lihtsalt. Seega jälgisin toitumist kõik need neli aastat kuniks ma jäin jälle rasedaks. Viimase lapsega läksin sünnitusmajja 128 kiloselt ja väljusin 124 kiloselt. No ja ma juba teadsin, et ise need kilod enam kuhugi ei lähe. Otsisin aga kapist oma paksuriided välja ja elasin vaikselt elu edasi.
Tähtis on leida enda jaoks lahendusi
Olgu siinkohal öeldud, et mul oli ülikooli ajast vasaku jala ristatisideme vigastus ehk põlv oli äärmiselt ebastabiilne ja iga valesti astumise peale käis väljas ning seejärel oli kaks nädalat turses. Ülikooli ajal ei parandatud seda, sest see oli väga kallis operatsioon ja tehti ainult neile, kelle palk jalast sõltus, nagu näiteks sportlased. Hiljem, kui uurisin, kas oleks võimalik korda teha, öeldi, et siis kui kaalu alla saan, on üldse mõtet. Muidu võib suure kaalu all ka see uus side rebeneda. Aasta peale viimase lapse sündi tundsin, kuidas teise jala põlv hakkas ka veidralt käituma. Sel hetkel mõistsin, et niimoodi enam edasi ei saa ja hakkasin uurima meditsiiniliste võimaluste kohta.
Suheldes bariaatria kirurgiga sai selgeks, et ega väga muud lahendust siin polegi, kui minna maovähendus lõikusele. Mu aju oli lihtsalt väsinud pidevast dieeditamisest. Olin oma otsustes üsna kindlameelne ja leidsin,et praegu on õige aeg operatsiooniks, sest olen veel lapsega kodune ja saan rahus taastuda. Otsustasin operatsioon eest maksta ise, mitte oodata aastatepikkuses haigekassa järjekorras. Nüüd saan öelda, et see oli elu parim investeering. Jah, kaal võib tagasi tulla, aga need viimased kolm aastat on olnud seda väärt.
Peale oppi tuli kaalulangus kiirelt. Aasta peale oppi nägin kaalul numbreid 79. Kaal stabiliseerus 80 kg juurde– olin esimest korda peale ülikooli normaalkaalus. Lisaks sain ma aasta peale oppi ka kiiresti aja põlveoperatsioonile ning sain endale uue terve põlve.
Uus „mina“ nõudis uut garderoobi
Rahakotile oli kaalu langus muidugi suur kulu, kuna terve garderoob tuli välja vahetada. Sealhulgas ka spordiriided. Lõpuks ometi sain ma minna riidepoodi ja ei pidanud sealt nuttes välja tulema, sest midagi ei mahtunud selga. Kui ma ennem kandsin pükse suuruses 54 siis nüüd läksin poodi teatud eelarvamustega ja proovisin jalga 44 –täiega lohvakad- Ok võtame siis 42 –ikka lohvakad. Esimesed püksid, mis ma uuena ostsin peale oppi olid suurus 40 ja T-särgid olid M suuruses. See valik, mis nüüd mu ette tuli, oli meeletu. Kas nii tunnevadki normaalkaalus inimesed?
Spordi tegemine muutus minu jaoks kergemaks ja hakkasin seda veel rohkem tegema ning tulemused läksid paremaks. Olgem ausad, olin väga rõõmus ja enesehinnang kerkis kõvasti. Julgesin ka muudel aladel võtta ette uusi väljakutseid –näiteks vahetada töökohta.
Eelmise hooaja lõpus lasin end veidi liiga lõdvaks ja tagasi tuli 7 kg, mis pole tänini tagasi läinud. Ega ise ei lähegi – tuleb end hetkeks jälle kokku võtta.
Fibami – sinu keha jaoks loodud
Ma ei ole oma keha kunagi vihanud. Ma üldjuhul ei vihkagi midagi, ega kedagi, küll aga on see tekitanud väga palju trotsi ja kurbust. Hetkel ma võin julgelt öelda, et ma olen oma kehaga rahul. Mul on mugav end liigutada ja tean, et kui teha ka rohkem jõutrenni, siis on isegi võimalus, et mingid lihased joonistuvad kunagi kuhugi välja.
Aga selleks, et mugavalt trenni teha on jälle vaja mugavaid trenniriideid. On väga tänuväärne, et Fibami tegeleb erinevate kehatüüpidega – ka sellistega, mis lihtsalt on täiesti ebastandartsed. Siinkohal tulebki lõpetada, kuna trenn ootab ja selle aasta Ironmanil on vaja lüüa eelmise korra tulemust. Ma usun, et suurimad võidud ongi need, kus võidad iseennast ;).
